Mida emotsioonid meile räägivad?

Psühhoteraapia üks klassikalisemaid tõdesid: terve inimene tunneb oma emotsioone, neurootiline aga tunneb oma keha. Üldjoontes tähendab see, et emotsioonid on oluline osa meie inimeseks olemisest – mida paremini me oma emotsioone mõistame ja teadvustame, seda paremini oskame neid juhtida ning seeläbi ka oma igapäevaste väljakutsetega toime tulla. Ehk ei ei piisa vaid sellest, kui pöörame tähelepanu vaid füüsilistele vaevustele oma kehas, tuleb õppida kuulama ja märkama oma emotisoone, sest inimene on tervik ning elukvaliteet, töövõime, õnn, rõõm ja isegi haigused sõltuvad tema enese mõtetest ja emotsioonidest.

Niisiis, emotsioonid tekivad automaatselt, andes meile teada meie reaktsioonidest mingitele olukordadele ning nende olukordade tähtsusest meie heaolule ja turvalisusele. See tähendab, et ka halvana nähtavad emotsioonid on vajalikud,hoiatades meid ohu eest, või andes teada, et midagi on vaja muuta või kiiresti ette võtta. Paljud emotsionaalsed kogemused on seega alateadlikud vastused sellele, kuidas tajume lihtsaid stiimuleid enda ümber – teiste seas näiteks meeldivus või ebameeldivus, vastavus või mittevastavus meie vajadustele, uudsus (mida uudsem, seda võõram ja ka eemale peletavam). Iga emotsioon annab tagasisidet meie keha ja vaimu seisundite kohta ja on aluseks meie reageeringutele, ka võimele kohaneda ja areneda. 

Emotsioonid kujunevad amügdalas ehk meie emotsionaalses ajus

Amügdala hoolitseb meie emotsioonide, sh hirmu töötlemise eest ning kujundab seeläbi meie käitumist ja reaktsioone. Amügdala on kui kiirreageerija, mis saadab vastuse automaatselt vastavalt välistele ohumärkidele ja annab tegutsemissignaali veel enne, kui olukorda on jõudnud analüüsida ajukoore kaalutlev osa – eesajukoor ehk korteks. Just amügdala vastutabki “põgene”, “võitle” või “tardu” reaktsioonide eest, kui silmapilgu jooksul paiskub meie organismi adrenaliini ja kortisooli, tõuseb veresuhkru tase, kiireneb hingamine, pingulduvad lihased ning peopesad muutuvad higiseks. 

See on olnud evolutsiooniliselt inimese jaoks oluline võime, et looduses kiskjate seas ellu jääda. Võitle-põgene-tardu reaktsioon on jätkuvalt oluline spordiväljakul ning näiteks olukorras, kui vaja kihutava auto eest kõrvale hüpata, kuid üldjuhul me seda igapäevaselt enam ei vaja. Samas on eelpool kirjeldatud aistingud ilmselt tuttavad pea igaühele – näiteks valmistudes avalikuks esinemiseks või eeldades või kogedes kaaslaste halvakspanu ja kriitikat. Ka avalik seltskonnaüritus, kus on võõrad inimesed ja suhteliselt ebamugav olukord, võib neid tundeid tekitada. Mõnikord võid ka pealtnäha täiesti igapäevases olukorras tarduda ja loota, sind ei panda tähele. Miks küll? Sest amügdala ei tee vahet reaalse ja kujutletava ohu vahel.

Emotsioonide teadvustamine – milleks?

Selleks, et emotsioone mõista, tuleb need aistingu(te), motivatsiooni ja tegevusega siduda ning ühtseks tervikuks mõtestada, ehk emotsioonidele teadvustatud tähendus anda. See toiming kaasab meie kaalutleva aju osad ning avab tee sügavama reflektiivsuse ehk mõtestamise protsessini, mille käigus saame ise valida tähendusi, mida oma tundmise ja tunnetamise käigule anname. Seeläbi saame oma emotsioone paremini organiseerida. 

Taolise teadvustamise tulemusel kujunevad meis emotsioonide raamistikud, mis võimaldavad kaasasündinud võitle-põgene-tardu reaktsioonide kõrval näha ka teisi võimalusi tegutsemiseks. Ehk siis suureneb kohanemisvõime, tekivad uued keha- ja meeleseisundid ning ühtlasi teadlikkus ja võime võtta vastutus oma reageerimise eest. 

Sellised emotsioonide raamistikud on aluseks püsivamatele isiksuseomadustele ning just need on ka psühhoteraapilise tähelepanu keskmes, et aidata sul oma tunnetega “kontakti saada” ja kogemustele teadlik tähendus omistada. Sellega on muidugi huvitav lugu – tähenduse andmise protsess on mõjutatud varasematest kogemustest ja antav tähendus hakkab mõjutama järgmisi kogemusi.

Psühhoteraapia aitab avastada nii esmaseid kui teiseseid emotsioone 

Esmased ehk põhiemotsioonid on inimese kõige fundamentaalsemad, vahetumad ja otsesemad  reaktsioonid hetkeolukorrale olukorrale. Need tekivad enamasti alateadlikult. Näiteks kurbus kaotuse pärast, hirm ohu korral, viha, kui keegi ületab sinu isiklikke piire. Esmased emotsioonid on ellujäämise ja heaolu seisukohalt väga olulised. Tekivad enamasti kiirelt ja ka vaibuvad olukorra lahenedes kiirelt. 

Esmased emotsioonid on ka emotsionaalse intelligentsuse peamiseks allikaks – juhul, kui õpime neid ära tundma ja mõtestama ning seejärel ka suunama. See nõuab muidugi distsiplineeritud teadlikkust ja harjutamist, kuid on tehtav.

Teisesed emotsioonid on aga vastused esmastele emotsioonidele ning varjavad sageli seda, mida me sügaval sisimas tunneme. Teiseseid emotsioone võib niisiis vaadelda kui vältimist või kaitset esmaste emotsioonide eest, mis on pikalt tähelepanuta jäänud. Aga just teisesed emotsioonid on need, mis meid sageli enim häirivad ja millest vabaneda tahame ning otsime abi teraapiast, et saada üle ärritusest, masendusest, pettumusest või meeleheitest. 

Näiteks depressiivsete tunnete all võib peituda hoopis viha. Võime tunda nördimust, olles tegelikult endalegi tunnistamata sügavalt haavunud ja haiget saanud. Viha võib peita algupärast kurbust või koguni armukadedust, ning küünilisus, jahedus või ükskõiksus võivad olla nö kattevarjuks algsele hirmule või samuti kurbusele.

Paljusid poisse on kasvatatud teadmisega, et mehed ei nuta ja on alati tugevad, mistõttu on neil täiskasvanuna raske tunnistada hirmu kui oma esmast tunnet, saades selle asemel hoopis vihaseks. On ka palju naisi, keda on kasvatatud uskumuses, et viha ei ole neile kohane emotsioon, ja naiste kohus on olla hoolitsev, mida nad peaks nautima. Nemad võivad oma viha sootuks nutmise kaudu väljendada. Seega, kui inimesed ei teadvusta oma esmaseid tundeid, võivad need väga lihtsalt muutuda teisesteks. Esmaseid emotsioone halvaks tõlgendades võib aga omakorda süü- või häbitunne tekkida. 

Lõpuks tekib ärevus juba ainuüksi püüdest vältida vihastamist, seksuaalset erutust või süütunnet, sest neid on raske enesele tunnistada. Kui me aga keeldume aktsepteerimast oma tõelisi emotisoone, tunnemegi end üsna tõenäoliselt üsna halvasti.

Psühhoteraapia aitab jõuda läbi teisese emotsiooni selle all oleva esmas tunde tunnistamiseni ning aktsepteerimiseni ja läbi selle ka paremate suheteni.