Oleme rääkinud sellest, miks pealiskaudne kiitus “tubli” ei tööta või mõningatel juhtudel oodatust isegi vastupidist mõju omab.
Just seepärast on nüüd paslik küsida, kuidas on lood sinu meeskonnas – kuidas üldises plaanis suhtutakse tagasisidesse, selle andmisse ja ka vastu võtmisse? Kas inimesed oskavad rääkida nii, et neid kuulatakse ja kuulata nii, et julgetaks ka rääkida? Millele üldjuhul keskendutakse – positiivsele, negatiivsele, toimunule, eesootavale, olukorrale või inimestele? Avame nüüd veidi rohkem selle olulise, kuid siiski veel ebaõiglaselt vähe (ära)kasutatud võimaluse tausta.
Avameelselt tagasisidestamisest
Kas teadsid, et suur osa meeskonnas töötavaid inimesi, jah, teiste seas ka meeskonnajuhte, teeks pigem langevarjuhüppe, jookseks (pool)maratoni, ujuks jäises vees või valiks pausideta ületunnitöö, kui see päästaks kolleegile konstruktiivse tagasiside andmisest? Ja sedasi tihtipeale ju lähebki, et tuleb kauemaks kontorisse jääda, sest mõni töölõik on tarvis ümber teha, kuna õigel ajal ei söandatud midagi öelda. Ometi, me oleme kõik täiskasvanud. Millest siis need hirmud ja ebakindlus tulevad?
Hästi lühidalt – eks ikka kultuurist. Täpsemalt, tagasisidestamise kultuurist. Ja paraku on nii, et paljudes kollektiivides suhtutakse tagasisidesse jätkuvalt kui peapessusse. Ja paljudel juhtudel see võibki nii olla, sest tagasisidestaja lihtsalt ei oska või ei taha seda õigesti anda. Ja vastuvõtja ei oska vastu võtta. Lisaks ollakse tihtipeale harjunud ka tuntud, kuid ehk üle-ekspluateeritud meetodi ehk hamburgeriga (positiivne-konstruktiivne e enamasti negatiivne-positiivne) ja niipea kui ka midagi head kuuldakse, tõmbutakse kaitsesse, sest sellele järgneb ju alati kriitika… Ja nii ta läheb – lihtsam on vait olla ja omaette kiruda ning loota, et ka ise ei pea kunagi tagasisidet vastu võtma.